Reedel
teise tunni eel on 2.c klassi lapsed vägagi ärevil ning kärsitud,
kui ajakirja Rästik peatoimetaja Toomas Pranstibel, kes 2.-3.
klasside õpilastele mürgiseid ämblikke ning igasuguseid roomajaid
tutvustama on kutsutud, oma suure spordikotiga klassi siseneb.
Õpilased kihistavad omaette ja arutavad, kes seal kotis küll olla
võib. Tunnikella helisedes võib show alata.
Toomas
Pranstibel tutvustab end klassile ning avab koti, kust paistab
läbipaistev karbike. Sealt võtab ta rahulikult endale käe peale
uhke nimega Honduurase lokkiskarvalise linnutapiku. Lapsed on
põnevil, keegi ei jõua ära oodata, millal ämblik neile lähemale
tuuakse.
Foto: DevisT
Esimeste
pingiridade juures avastab omanik aga, et ämblik on ootamatult oma
häda tema käe peale teinud. Klass naerab laginal, kuid Pranstibel
ei tee sellest suurt numbrit ning lisab, et saab selle kohe
salvrätikuga ära pühkida, vahel tuleb ikka selliseid õnnetusi
ette. Edasi liigub ämblik omaniku käe peal uudistajate seas ringi
ning pannakse oma läbipaistvasse transpordivahendisse tagasi.
Laste
küsimuse peale, kas linnutapikud on mürgised, vastab Pranstibel, et
maailmas pole ühtegi ämblikku, kes ei oleks mürgine.
Tema
sõnul jagatakse linnutapikud mürgi järgi kahte erinevasse gruppi
või seltskonda, mõned linnutapikud on tugeva mürgiga ja mõned
nõrga mürgiga, ta lisab juurde, et tema kasutab ainult nõrga
mürgiga linnutapikuid ning üldiselt ei ole ühegi suuremat kasvu
ämbliku mürk inimesele surmava mõjuga. Nende hammustus võrduvat
umbes herilase sutsamisega.
Järgmisena
ilmub kotist nähtavale virsikukarva laikudega Mehhiko punajalg
linnutapik, kes rahulikult mööda omaniku kätt jalutama asub.
Pranstibel näitab klassis eksootilist loomakest ja räägib
linnutapikute toitumisharjumustest, paljunemisest ja kestavahetusest.
Foto: DevisT
Foto: DevisT
Kolmanda
ämblikuna tuleb kotist välja Brasiilia valgejalg linnutapik, kelle
eripäraks on tema võime kasvada teistest palju suuremaks ning
kõndida mööda ükskõik millist siledat pinda otse üles, mida ei
suuda üksi eelnevatest ämblikutest mitte kunagi. Seda ämblikut aga
käe peale jalutama ei lasta, kuna ta olevat liiga kartlik ning
küllaltki kiire liikumisega.
Foto: DevisT
Seejärel
pean klassi ning ämblikega hüvasti jätma, kuid kolmanda vahetunni
ajal naasen esimesele korrusele, et minna uudistama Toomas
Pranstibeli roomajaid.
2.d
klassi sisenedes kuulen, kuidas õpetaja palub lastel, kes kardavad
või pelgavad, taha pinkidesse istuma asuda ning nii mõnigi laps
otsib endale koha tagapingis. Kuid mitte paljud, enamik lapsi tormab
klassi eespinkidesse, et võimalikult lähedal asuda punasele
spordikotile roomajatega. Mõnes pingis istub lausa kolm või neli
uudishimulikku kainikut korraga.
Klassi
siseneb Toomas Pranstibel, kes ennast taaskord tutvustab, näiteks
räägib ta, et tal on kodus peaaegu 40 madu ning palju teisi
roomajaid, keda ta kollektsioneerib. Kaasa on ta võtnud samuti paar
roomajat, kellest ükski ei ole mürgine ning neid karta pole mõtet.
Lisaks mainib ta, et nii mõndagi isendit saavad lapsed oma käega
katsuda ka. Seepeale kajab klass rõõmust ja hõisetest, tundub, et
keegi ei tunne hirmu.
Foto: DevisT
Esimesena
tuleb valgest riidest kotist välja uudishimulik terava ninaga
23-aastane sisalik, kes omab liiginimetust neljatriibuline
hiidrüülik. Pranstibel lisab, et selline sisalik kasvab kuni 36 cm
pikkuseks ning nad on üsna head kuuljad, veel vahetavad nad kesta
ning söövad seejärel oma kesta ära. Pranstibel näitab sõbralikku
sisalikku lastele lähemalt, kuid puudutada ei soovita, kuna ta võib
muutuda suure tähelepanu all üsna aktiivseks. Õpetajal õnnestub
looma oma käes hoida ning lapsed tormavad veel kord lähemalt
vaatama, enne kui sisalik oma kotikesse tagasi lastakse.
Foto: DevisT
Punasest
valgete pealuudega kotist ilmub nähtavale Texase roninastik, kes on
juba natuke suurem tegelane. Valge madu siugleb nõtkelt ümber
omaniku käe, lapsed küsivad, ega madu end sedasi umbsõlme tõmba.
Selle peale vastab Pranstibel, et seda ohtu kindlasti pole, kuna
madudel on erakordne kehavalitsemisoskus. Veel esitletakse kollast
roninastikut, kes on laste üllatuseks hoopis pruuni värvi.
Foto: DevisT
Järgmine
külaline kotist on eelnevatest veidi väiksem, punakat tooni
maisimadu, keda saavad lapsed samuti oma käega katsuda. Tüdrukud on
nähtavalt julgemad kui poisid, julgetakse isegi pead silitada ning
madu oma käe peale lasta. Olukord klassis on üllatavalt rahulik,
ainult mõni üksik laps klassis pelgab ja ei soovi madu oma käega
silitada.
Enne
viimase roomaja näitamist mainib Pranstibel, et järgmine madu on
2-aastane, kuid küsib õpilastelt, kui suur võib olla nende arvates
üks säärase vanusega madu. Laste käed hakkavad kohe näitama
erinevaid suuruseid ja suudest kõlavad vägagi erinevad numbrid,
alates 10 cm kuni 2 meetrini.
Siis
võtab Pranstibel kotist välja emase noore kuningboa, kes on
hinnanguliselt võib-olla natuke üle meetri pikk. Seda madu on
võimalik igal lapsel endale ümber kaela panna ning silitada, tekib
kohe järjekord, kes enne saab.
Foto: DevisT
Lõpuks
saavad kõik tahtjad tunda madu ümber oma kaela ning lastel on
kõigil tuju laes. Plaksutame Toomas Pranstibelile ja täname teda
suurepärase vaatemängu ja huvitavate faktide eest!
No comments:
Post a Comment