Kui hea oli Lilleküla kool, sain aru alles siis, kui olin sealt lahkunud
Kristi Härm töötab täna Danske Bank AS Eesti filiaalis müügitoespetsialistina. Tema tööks on kontrollida ja koostada krediidilepinguid. Kristi on pangas töötanud üle 15 aasta. Ta on põhjalik ja abivalmis ning kolleegide poolt hinnatud kui hea spetsialist.
Kristi õppis Tallinna Lilleküla Gümnaasiumis (endine Tallinna 3. Keskkool) aastatel 1981 - 1989 I kuni IX klassini. Alljärgnevalt meenutab ta oma kooliaega - meeldejäävamaid sündmusi, õpetajaid, lemmikaineid.
I klassis oli meid neli paralleelklassi, igas klassis üle 30 õpilase. I klassis käisin teises vahetuses, s.t et kool algas alles lõunast. Mäletan, et I klassis oli mul igav, kuna tähed-numbrid olid selged, lugeda oskasin ja tuli oodata nende järele, kes seda veel ei osanud. Vaatasin palju aknast välja kooli staadionile, kus oli hea jälgida neid lapsi, kes olid koolipäeva juba lõpetanud ning staadionil aega veetsid. Kõik kandsid sel ajal koolivormi ning viielistel oli rinnas punane lint, neljaviielistel kollane lint, sealhulgas ka minul. Hiljem kaotati meil üks paralleelklass ära ning klassis oli siis ligi 40 last.
Keskastmest mäletan ajaloo õpetajat, nimi oli vist Murumaa. Mingil aastal õpetas ta meile, kuidas suurriik ei suutnud kogu oma maad hallata ja valitseda ning riik hakkas lagunema ning tekkisid eraldi väikeriigid, ning siis me klassis avaldasime arvamust, et äkki Nõukogude Liit ei suuda ka kogu oma maad valitseda ja hakkab lagunema - oi, kuidas me saime õpetaja käest hurjutada, et mis juttu me ajame. Kool oli siis Vassili Võrgu nimeline Tallinna 3. Keskkool. Ajaloo tundidest meenub mulle veel, et kõige rohkem meeldisid meile need tunnid, kus õpetaja luges meile ette raamatut "Pasha lennuk". Autorit ei mäleta, aga ilmselt oli see raamat II maailmasõjast.
Õpetajatest mäletan kõige rohkem matemaatika õpetajat Oolut, kes oli väga range. Kui tema tunnis jäid jutustamise või muu ebasoovitava tegevusega vahele, siis ei kärkinud ta ega karjunud, vaid ütles sapise märkuse kogu klassi ees ning rohkem ei olnud soovi vahele jääda. Kogu oma ranguse juures õpetas ta matemaatikat väga hästi.
Mäletan, kuidas saime pioneerideks, kuidas käsi värises, kui punast rätti ja Lenini märki käes hoidsin. Kuidas pidi neid rivistusi tegema ja koolis oli punanurk. Hiljem see Nõukogude sümboolika taandus, koolis tekkis õpilasomavalitsus. Kool ise ärgitas õpilasi olema julgemad ning avaldama arvamust koolis toimuva osas.
Sellest Nõukogude ajast mäletan veel sõjalise õpetajat. Nime ei mäleta, aga väike vahva vanem vuntsidega vene mees oli, kellega me käisime keldris asuvas lasketiirus kõhuli maas õhupüssi laskmas.
Meie kool oli parima koolisöökla tiitliga või aumärgiga. Muidugi ei saa ära märkimata jätta kooliõde Pihlakut, kes oli väga kõvahäälne ja range ning pidas sööklal kogu aeg silma peal ja üürgas ikka üle söökla, kui midagi sobimatut nägi. Eks ta pidas kokkadel ja söögi kvaliteedil silma peal.
Põhikooli lõppedes tuli teha otsus, millises koolis õpinguid jätkata. Tookord tegi Kristi otsuse Tallinna 17. Keskkooli ( tänane Tallinna Õismäe Gümnaasium) kasuks. Lilleküla Gümnaasiumisse ei jäänud ta sellepärast, et valida oli kahe suunitluse vahel: bioloogia või informaatika. Kuna kumbki suund teda ei paelunud, siis sündiski otsus vahetada kooli.
Oma otsust kooli vahetada on Kristi kahetsenud. Lilleküla Gümnaasiumis oli tekkinud õpilasomavalitsus ning õpilased olid koolis aktiivsed. Seevastu 17. Keskkool oli palju rohkem veel nõukogude ajas, mingites raamides kinni ja koolivälist tegevust oli märksa vähem. Tunnid olid 45-minutilsed, kuigi paljudes teistes koolides muudeti tunnid 40-minutilisteks. Õpetajate tase oli koolis teine. Eriti andis see tunda reaalainetes: matemaatikas ja füüsikas.
Kui Kristi oleks osanud otsustamise hetkel hinnata, kui hea Lilleküla kooli tegelikult oli, oleks ta gümnaasiumi õpinguid jätkanud samas koolis.
No comments:
Post a Comment